Friday, December 2, 2011

Bernard Andrieu kehaökoloogiast

25. novembril 2011 kohtus videokonverentsi teel Tallinna Ülikooli liikmetega professor Bernard Andrieu, pidades avaliku loengu teemal „On the definition of somatechnie or how to enter into a becoming-hybrid”.


Professor Andrieu on kehalise tegevuse ja tervise epistemoloogia üks juhtivteadlasi Euroopas, tema avaldatud tööd hõlmavad kehaga seotud tegevuste ajalugu (näiteks päevitamine, kehakontaktid, tegevused vabas õhus, kümbluskultuur ja kehakultused). TÜ Uudiskiri avaldab professor Andrieu intervjuu Olivier Sirost’ile.
Intervjuu on ilmunud ajakirjas Education Physique & Sport 2011. aasta mai-juuni numbris. Intervjuu on prantsuse keelest Kaia Sisaski juhendamisel tõlkinud Paavo Põldmäe, Mari-Liis Ehrenpreis, Anu Keinaste, Mari Lagejärv ja Laura Veri.


Kehaökoloogiast
2008. aastal ilmunud teos „Päevitus, lugu nahast ja päikesest” andis Bernard Andrieule tõuke uurida suhet keha, kehaliste praktikate ja nelja elemendi vahel – suhet, millele antiikajast peale toetub meie ja maailma vahekorda uuriv filosoofiline debatt. Selle ettevõtmise tulemuseks on neljaköiteline teos, millest sotsioloog Olivier Sirost siin ülevaadet aitab anda.
Olivier Sirost: Kehaökoloogia algab küsimuste esitamisest nende arvukate viiside kohta, kuidas loodus meie kehasse tungib. Töö ja tehnilise arengu süüdistamine looduse reostamises tõstab keha teema kogu selle vastuolulisuses vaidluste keskpunkti.


Kui kehade ekspansioon toimubki ristamiste ja tehniliste laiendite kaudu, ei jää nad sellepärast veel puutumata kosmilistest mõjudest. Kuidas muuta selliseid vastuolulisi skeeme metodoloogiliseks hoovaks, mille abil käsitleda meie kehade toimimist ja somaatilist konfiguratsiooni meie suhetes vee ja päikesega? Kuidas mõelda sukeldumisest loodusesse ajal, kui me omandame üha rohkem teavet loodusvarade kohta, et rõhutada nende ammendumist? Kuidas käsitleda päevitamist, kui aktuaalne teema on hoopis energia kokkuhoid? Mis jääb järele meie veendumustest, tavadest ja kehalistest praktikatest, kui täht, mis kehastab meie aistinguid ja sümboliseerib meie vaba aega, on määratud kustuma?



Bernard Andrieu: Kuna me ei tunne omaenese keha ökoloogiat, otsime loodusest seda kooskõla, mis peaks peituma meie sisemuses: meie mikrokosmos ei vasta enam makrokosmosele. Otsime loodust mägedest, randadelt või maakohtadest, ilma et keha ja looduse vahel oleks tegelikku kooskõla.


Kogu filosoofia, alates Empedoklesest ja Kanti kaudu Bachelardini välja, mõtiskleb vee, maa, tule ja õhu teemal. Hiina meditsiinis on viis elementi: puit, tuli, metall, vesi ja maa; need, mis yin’i ja yang’i liikumises omavahel energiat vahetavad.


Philistion sitsiilia meditsiinikoolkonnast pidas neid algainete omadusi (tule kuumust, õhu jahedust, vee niiskust, maa kuivust) aktiivseteks jõududeks, mille kombinatsioonist organismis sõltub tervis, arukusaste ning iseloomude ja isikuomaduste eripära. Üksteise vastu pöördudes põhjustavad nad kõrvalekaldeid (üleujutusi, põuda, hiidlaineid ja teisi maalihkeid), mis näitab ürgse kooskõla kadumist: inimtegevuse halb mõju lammutab nelja algaine komplementaarsuse.


Käies jala, viibides värskes õhus, kasutades päikeseenergiat, tehes veeprotseduure ning maitstes maa vilju, võime iga päev muuta oma keha looduslähedasemaks. Kui keha tunneb looduselementide mõju, ilma neile lihtsalt allumata, ei võimalda lävimine loodusega meil enam eirata vajadust keskkonda ökoloogiliselt taastada. Ükski rahvusvaheline konverents ei asenda inimese kehalist teadvust suhetest looduselementidega, kuid ökoloogiline haridus võiks siiski olla tunnetuslik ning refleksiivne, mitte üksnes moraalne ja normatiivne.


Kui me ei ole sisemiselt omaks võtnud keha looduslähedasemaks muutvaid tehnikaid, võib jäädagi arvama, et looduselemendid on kontrollitavad ning välispidised – ometigi asume nende jõuväljas, meid mõjutavad õhuvoolud, maavärinad ning veeteed.


Värskes õhus viibimine on muutunud linnade reostusastme, tööstressi ning inimeste tervise halvenemise tõttu tõeliselt vajalikuks. Õhupuuduse käes vaeveldes reostatud linnast pagemine, maja ehitamine ökoloogiliselt puhastest materjalidest, maal veedetud pühapäev, värske mägiõhu hingamine, pargipiknik, meelte tuulutamine ning oma peenarde kastmine pole enam lihtsalt põgenemine, robinsonaad puutumata loodusesse kõigi lääne ühiskonna kahjulike mõjude eest. Rikutud keha ei suuda tihti enam oma harjumuspärasest keskkonnast väljuda, et end puhtas õhus taastada. Ökosüsteemi puhastamine, isegi mitte ökoloogilistes koridorides, ei garanteeri tagasipöördumist looduslikult metsiku elu juurde, kollektiivse eluviisi ega puutumata looduse rüppe.


Kas leidub veel mõni paik looduses, mis pole juba elukeskkonnaks inimliigile, kes ei lakka loodust mõjutamast ning allumast ka ise selle muutustele? Puhastumine on nüüdsest tunnetuslik, intiimne ja ökoloogiline: õhku sukeldumine kehaliste praktikate kaudu. See õhutatud ja õhuline kogemus, näiteks spordiga tegelemine vabas looduses, kipub taandama vaba õhku looduseihaluse iganenud kujundile. Siiski jääb puhta õhu hingamine linnaväliste ajaviidete tähtsaks valdkonnaks. Soov olla puhtas õhus, kopsud õhku täis, ning mitte enam ainult vabas õhus näitab, kuivõrd õhu elementi sukeldumine mitte ainult ei tuuluta meie keha, vaid muudab selle läbini õhuliseks [...]


Olivier Sirost: Päikese, õhu, vee ja maaga seotud kehalised tegevused asetavad keha Atlase sümbolisse. Atlase sümbolisse selles mõttes, et looduses sooritatavate kehaliste tegevuste kogum kutsub rändama, rikastab maailma erinevate kogemuste ning kogukondadega. Aistinguline geograafia, kus kehast saab topos, juhib ühiskonna, ja eelkõige meelelahutusühiskonna, aistingute, emotsioonide, kollektiivse kujutlusvõime maale, kus päevitamine, tuulutamine, sukeldumine ja mägironimine kujundavad uusi ühiskonnaelu skeeme.


Teie ettepoole vaatav mõttekäik juhib meid lõhestunud Atlase juurde, kes on rebitud kaheks industriaalühiskonna antropogeensete mõjutuste tõttu kaootiliseks muutunud Gaia ning taasavastatud viljaka ja päästva Kosmose vahel. Lühidalt, kehaliste praktikate ökoloogiline analüüs annab meile uue teogoonia, mida tasub võtta väga tõsiselt …


Bernard Andrieu: Kehaökoloogia, ökosoofia ja ökotehnoloogia pole pelgalt arutelu, see on praktiline kehatunnetus, mis nõuab vastutustundlikku suhtumist igapäevaellu, mõtisklemist oma toimingute ja nende mõju üle teistele inimestele ja loodusele. Kas kanda hoolt enda, teiste ja looduse eest on üks ja seesama konkreetne eetika?


Kehaökoloogia kujutab endast enesepraktikat, mis kannab hoolt teiste eest oma valikute kaudu. Neljaelemendiline kehaökoloogia harmoneerub meis ning meie pedagoogiliste valikute ja tehnikate kaudu. Omaenese heaolu ei saa enam saavutada ilma planeedi terviseta. Võimalus pöörduda tagasi looduslikku seisundisse katastroofilise kaose tagajärjel pole enam kaugel – niivõrd näivad elemendid meie vastu pöörduvat. Meie ökoloogiline potentsiaal ei seisne enam oma liigi ja loodusliku pärandi säilitamises. See seisneb meis endis, meie elustiilis, meie tootmis- ja tarbimisviisides.


Selle asemel, et muutuda kehakeskseks, tasub pöörduda tagasi elementide juurde, katsetada, kuidas need tungivad meie kehasse ning muudavad seda looduslähedasemaks ajal, kui me hingame, maitseme, naudime soojust või vetesügavust.


Allikas:
http://www.tlu.ee/?LangID=4&CatID=3479&ArtID=11969&action=article&uudiskiri

No comments:

Post a Comment

Tagasiside, arvamused ja mõtted on oodatud