Inimkonna bioloogiline kell käivitus 2,5 miljardi aasta eest

Kõigi inimeste sees peitub bioloogiline kell, mis reguleerib päevarütme – selle puudulik talitlus võib põhjustada unehäireid ning äärmuslikematel juhtudel ka skisofreeniat. 

Vastav kell ei ole mitte ainult inimestes, vaid ka teistes organismides ning kellamehhanisme on mitu. Mitte ükski neist pole aga erinevates riikides teadaolevalt täpselt sama, vahendavad ERR teadusuudised.

Inglismaal asuva Cambridge'i ülikooli teadlane Akhilesh Reddy on koos kolleegidega aga ühe sellise avastanud.

Tegu on ensüümiga peroksüredoksiin, mis paistab olevat ühine pea kõigitel organismidel. Järelikult on see ka tekkinud äärmiselt kaua aega tagasi elusolendite ühistel esivanematel. Ensüüm aitab rakkudel vabaneda üliaktiivsest hapnikuvormist, mis ainevahetuses tekib.

Sõltuvalt sellest, kas molekul on enda külge hapniku sidunud või mitte, on see passiivses või aktiivses olekus. Reddyl õnnestus välja selgitada, et molekulide aktiivsus ja passsiivsus vahelduvad 24tunnise tsüklina - isegi juhul, kui olendit pidevalt valguse käes või pimeduses hoitakse.

Enamgi veel, mehhanism toimub täpselt samamoodi hulkraksetes, bakterites ja isegi arhedes.

Viimasest järeldub, et peroksüredoksiini kell tekkis juba igiammusel ajal. Geneetilist analüüsi rakendades jõuti järeldusele, et juba 2,5 miljardit aastat tagasi ehk samal ajal, kui Maa atmosfääri suures koguses hapnikku ilmus ning elusolendid sellega kohanema pidid.

Sel ajal pöörles Maa tänasest kiiremini ja ööpäev kestis vaid 11 tundi. Töörühma hinnangul oli siis ka peroksüredoksiini tsükkel sama pikk, ent on evolutsiooni käigus Maa ööpäeva suhtes kohandunud.

Allikas: Forte

Samadhi

Kui meel on täielikult hõivatud meditatsiooni objektist ehk sellesse "imendunud", siis seda nimetamegi Samadhiks. Sel juhul samastab meel end meditatsiooni objektiga ning siis ei eksisteeri enam mingit meditatsiooni (dhyana) ega mediteerijat (dhyata), sest nad on muutunud sel hetkel identseteks. Triaad (triputi) lihtsalt kaob, hääbub, hajub. Meel kaotab teadlikkuse endast ja muutub identseks meditatsiooni objektiga. Mediteerija lahustab oma isiksuse jumalikus ookeanis ning muutub lihtsalt jumalikkuse tööriistaks. Kui ta avab suu, siis väljuvad sealt ainult jumalikkuse olemust väljendavad sõnad ja seda ilma mingi teadliku püüdluse või pingutuseta. Kui ta tõstab käe, siis voogab sealt jumalikku väge, tasakaalustamaks ja puhastamaks ümbrust.

Samadhis ei ole kuulmist ega nägemist, ei füüsilist, mõistuslikku teadvust, on vaid ainult vaimne teadvus, Olemine (sat). See on meie tegelik tõeline olemus (svarupa).

Kui vesi lombis kuivab, siis kaob sealt ka päikese peegeldus vees. Samamoodi, kui meel sulandub absoluutses reaalsuses (brahman), siis kaob ka sellelt peegelduv puhas teadvus (chaitanya). Isiksus (Jivatman) lahkub ja jääb vaid üksnes olemine.

Turiya on vaimne seisund, kus ei ole meele liikumisi ega mänge, meie meel on lahustunud absoluutses reaalsuses (brahman). See on "neljas dimensioon", kus toimib lõputu brahmiline õndsus. See ei ole aga intertsuse, hajameelsuse või annhilatsiooni (hävimise) seisund. Kuna seda on täpselt sõnadega üsna võimatu edasi anda (kuna on kogemuslik), siis võib lisada vaid, et see kirjeldustele kättesaamatu olek on absoluutse teadvuse seisund, mis on ühtlasi kõige siinse lõppeemärk ja siht - mukti ehk moksha.

Selles, mida inimeste poolt kutsutakse tavaliselt nn. unenägudeta uneks, kas ei mäletata oma unenägusid või ollakse langenud nii sügavasse teadvusetusesse, et see on peaaegu nagu surm - õigemini õrn surmaseisundi maitse. 

Võrreldes tavaunega lisandub siin turiya seisundis kõikide su olemuse ka keha osade sisenemine absoluutsesse vaikusse, surematusse ja rahusse - teadmise, olemise, õndsuse absoluuti, brahmanisse e. satchidanandasse. Seda on raske kutsuda uneks, sest seal on kohal perfekte "teadvus". Sellesse seisundisse võid jääda mõneks sekundiks, minutiks või tunniks või päevaks. Samas annavad need hetked, minutid sulle enam puhkust ja värskust kui tundidepikkune tavauni. Seda ei saa saavutada tahte või juhuse tõttu. See nõuab pikka harjutamist ning ajapikku need hetked saabuvad su juurde, et jääda ja pikeneda.

ERINEVAT TÜÜPI SAMADHID (algus)

Joogide ja veda nirvikalpa seisundite vahel on erinevus. (Nirvikalpa tähistab üldiselt meelemuutusteta seisundit). Joogid keskenduvad meele ületamisele, aga vedantistid ainult ühendusele puhta atmani ehk brahmaniga. 

Joogide samadhis jääb alles dhyeya e. meditatsiooni objekt, veda samadhis jääb aga alles kevala asti (üksnes eksistents, olemine).

Samuti on erinevus sügavuti samadhi tasandite vahel.

(Sellest kõigest millalgi edaspidi täpsemalt).


Allikad: Swami Sivananda ja kogemused:)